C'mon

Eriti imelik on harjuda täiesti märkamatult asjadega ära. Ma olen viimase kolme nädala jooksul nii ära harjunud, et mul ei ole täielikke koolinädalaid. Kui mitte rohkem, siis vähemalt üks päev on alati mingit muud tegemist kooliväliselt, kui saab sellest hurmavast rutiinist kõrvale kalduda. See nädal aga olen tervelt 4 päeva koolis olnud jutti. Hämmastav kas pole? Ja tagajärg on siis see, et täna oli tahtmine suht koht mitu inimest maha lüüa, sest c'mon, see tapab.
Aga see kõrvale jätta, kevade vaikne tulek on teinud kõik nii toredaks. On jummala fun lõpuks ometi ärgata hommikul nii, et õues on juba valge. Selle pimeda talve jooksul oli see juba unustatud, kui suure energiasüsti see võib anda.
Homme on aga tore päev, reedene päev. Homme saab jälle teepidu. Seda tasub täiesti oodata, sest viimane kord oli see väga bra, kui poleks just pidanud nii kiirelt lahkuma. Niiet juhhei.
Raha (palka) tahaks ka kätte saada, seda aga kohe mitte ei saa. Too bad or what.

Hetkel istun ning vaatan kuidas üks inimene teeb omale puhkuseplaane.
A´la Grand Canariale läbi Londoni ja Walesi. C'MON. Mina kaa, aitäh.

Nüüd aga asju pakkima, sööma ja psycho raamatut alla joonima et sealt homme spikerdada saaks.
Ja siis oma skisofreenilisi unesid nägema ja päälinna manu hiilima.

Karu tahaks muidugi tänada ka selle eest et mulle öösel kell kolm helistasid ja head naistepäeva soovisid. Arva, kellel homme õhtuks enam munasid pole?

Mitte minul.

Kaks nädalat pole saanud kirjutada niiet nüüd võiks ju. Ma süüdistan selles peamiselt bloggerit, sest ta ei lasknud mind sisse ja pani näkku. Paha paha.
Anyway, on tööl oldud ja Soomes sai käidud ja kõike muud põnevat. Tallinna pole juba üle nädala jõudnud. Aga ega eriti ei tiku ka sinna. Kole koht ju ikkagi.
Koolis vähe maha jäänud aga pole ka hullu. Lohutan ennast sellega et kohe vaheaeg ja siis saab minna Viljandisse, kus pole korralikult ma ei tea kui kaua käinud ja igal pool veel. Oh jah.
Elu on lill. Kunstlill. Siiski.
Ühesõnaga, loodan et sain Markó ja Evelini uudishimuvajaduse rahuldatud, kasvõi natukenegi.

Aga U2 - The Playboy Mansion on chill lugu.

Friday night

Reede õhtu. Järjekordne alkoholinautimine minu pool. Aight.
Seltskonnaks oli siis mina, Nils, Anneliis, Garri, Innu, Ats ja Garri väikevend Silväär.
Asi algas siis Viru keskuses Nilsiga shoppamisega ja kohvijoomisega ja teiste ootamisega. Selle käigus toredad vene vandid varastasid märkamatult Nilsi high-tech Nõukiia. Point oli siis see, et tulid serjoozad, panid kilekoti lauale ja hakkasid meid meeldivalt veenma selles, et ainus õige tegu reede õhtul oleks osta neilt üks varastatud sall valgest kilekotist. Nüüd kõik mõtlevad et issand milline meeldiv teenindus ja millised sarmantsed noored mehed. Tegelt olid nad aga telestaarid saatest Politseikroonika ning nende nobedad näpud panid oma karvastesse taskutesse tjelefooni.
Siis me tegime natuke operatviiset jälitustööd mille käigus leidsime turvamehe kes ütles et tõmmake uttu las ma istun siin, minge menti!
Siis tuli alkoost ja politseiskäik, mims oli oi kui meeldiv. Mult oleks ka võidud midagi varastada, for real. Uurijaks oli Detective Fuckable (jah, see oli ta nimi), ehk siis 20dates blond suurerinnaline emane. Nils nautis tema seltsi tagatoas ja meie rääkisime kõvahäälselt oma alkoseiklustest ooteruumis.
Siis jätkus paartipaarti minu pool kus läks asi kesvamärjukest tarbides suhtkoht lõbusaks. Mängisime suurteinimeste mänge ja lõpuks kustusid kõik ära. Garri väikevend ropsis mu rõdu suht täis ja lõhkus mu kallihinnalise seebialuse ära. Neandertaallane raisk.
Ülejäänud nädalavahetus möödus diivanil varbaküüsi lakkides...või siis mitte.

Muudatuste aeg

Siis tegelt ka, oleks ju aeg muudatusteks. Mul oleks hädasti vaja hetkel midagi uut ja huvitavat, rutiinivaba, mis pakuks meeldivat pinget ja veel midagi toredat, sest hetkel on asi (elu?) rutiini jälle vajunud. See ei ole tore.
Õues on külm ja koolis on igav ja kaine on oldud juba liiga kaua. Õnneks see nädalavahetus tõotab tulla huvitav ja kui ei tule, siis teeme ta huvitavaks.
OÜ Peenisenääre on täis idioote ja õues on külm.

Eilne päeva nael oli selle eest väga hea, nimelt ma olin võtnud kaunist Sõle Raamatukogust aastal 2001 kaks raamatut, mis on hetkel ma ei tea kus ja mille eest on viivis jooksnud viimased nii umbes 6 aastat. PURE FUN. Ühesõnaga Julianus Inkasso saatis kirja et nädala pärast hakkab tegelema tema võlglastega ja et tehke oma võlgnevused korda sest meiega te keppida ei taha.
Ema läks siis sinna küsima et palju võlg on et meil neid raamatuid enam pole aga võibolla saaks milleski kokku leppida. Kokkuleppija nagu ta on. Võlgnevus oli tagasihoidlik 12000 EEK (jah nulle on nii palju kui olema peab).
Siis raamatukogutädi andis talle nimekirja et milliseid raamatuid oleks raamatukogul vaja, millest kolm oli mul kodus olemas ja ema need siis võttis. Trahvi maksis ka. 5 Eesti krooni.
Nüüd olen mina kolme Paulo Coelho võrra vaesem, kuid samas 12 tonni võrra rikkam.
Sebimine sebimine...

Nii. Tänasest võtsin ennast uuesti kokku ning üritan uuesti hakata blogima. Vana blogi pässvöödid, juuserneimid ja kõik muud vajalikud sõnad olen ära kaotanud niiet, siis teeme uue.

Hetkel on peas vaid Hamleti monoloog ja sellest ei ma viitsi kirjutada mitte kuhugi mitte kellegile mitte kunagi. Võibolla kunagi ikka tegelikult. Mürsikuea trauma, you know.